Posted on Lisa kommentaar

Liisi kogemuslugu: teekond varbavabaduseni

paljajalujalatsid

Jalanõud on nii igapäevased asjad, et nende olemuse peale tihti ei mõtlegi. Küll aga kujunevad aja jooksul välja eelistused. Nii ka minul. Lemmikuks said laiema ninaga vaba aja jalatsid. Kingade ja baleriinadega ajas üks häda teist taga – küll ei mahtunud varbad ära ja siis kippus pidevalt paremast jalast see king ära kaduma. Olingi tol ajal arvamusel, et ma “normaalseid” jalanõusid ei leiagi.

Esimest korda kuulsin paljajalujalatsitest mitmeid aastaid tagasi. Üks tuttav näitas mulle Google’ist viisvarvikute pilti ja rääkis, et neid kandes pidavat olema parem kontakt maapinnaga. Sellele argumendile lisaks meeldis mulle mõte sellest, et varvastel on vabadus ehk miski ei pressi neid kokku. Tundus küll imelik (huvitav) asi, kuid aasta pärast ostsin omale esimese viisvarvikute paari. Katsetamiseks valisin välja odavama mudeli, et mittesobivuse korral rahast kahju ei hakkaks.

Vahepealse ajaga olin teinud natuke uurimistööd, mis kinnitas paremat kontakti maapinnaga. Lisaks mainiti ka seda, et ärkavad uinunud lihased ja esimene kandmise kord ei tohiks seetõttu väga pikk olla.

Olles äraootaval seisukohal, panin ma Vibram KSO varba otsa ja läksin õue esimesele väiksele tiirule. Sain kohe aru, et ma tavapäraselt astun kannaga väga tugevasti vastu maad – põrutus käis mul pealaeni välja. See oli nii valus, et kohandasin oma sammu. Umbes peale 15 minutit aeglast kõndi tundsin, et selg annab tunda. Võtsin suuna tagasi tuppa ning otsustasin järgmine päev uuesti proovida. Nii harjutasingi uut moodi käimist umbes nädala, enne kui julgesin nendega pikemaid vahemaid ette võtta.

paljajalujalatsid

 

Olgugi, et alguses andsid endast väga häälekalt märku selja- ja jalalihased, siis oli see vaid mööduv nähtus. Kõndimise tehnika paranes samuti ning avastasin rea teisi kõrvalmõjusid:

  • Jalgade verevarustus paranes
  • Paranes rüht
  • Inimesed tänaval vaatasid uudishimulikult varbaid
  • Ma ise tundsin talla all iga kõnnitee lõppu, trammi trepi serva ja looduses käbi ja puujuurikat. Tasuta jalatallamassaaž!
  • Lihased muutusid tugevamaks – kunagi hakkas mul isegi 2h bussisõidu peale selg valutama. Nüüd võin 4h Valka sõita ja ei midagi.
  • Olin eluaeg varbaid kõverasse tõmmanud, nüüd on teised päris sirged.

Tagantjärgi on raske hinnata, et kaua mul läks järgmise varvikute paari ostmiseni, aga järgnes soe villane mudel. Sellele järgnes tossude laadne mudel, millega käisin nii metsas kui ka linnatänaval, lisaks ka rattasõit. Vatti said need kõvasti.

Ajapikku on minu jalg laiemaks läinud. Tegelikult mitte jalg vaid just varvaste osa. Seetõttu olen ka järjest ära visanud läbikäidud jalatseid ja asemele hoopis paljajalujalatseid ostnud. Kui ka pean tavajalatsi ostma (näiteks külmaks talveks), siis on see muutunud parajaks peavaluks, sest varbad enam kuskile sisse ära ei mahu.

paljajalujalatsid
Varvikutega matkarajal, foto: Liina Prohhorov

Kuna mu elustiil nõuab veekindlust, siis paraku enamik viisvarvikuid ei sobi. Looduses pildistamas käies peab jalg kuivaks jääma. Linnas kinnisvara ja arhitektuuri pildistades satun tihti märja rohu sisse kõndima või seisan varbaid pidi porilombis. Need on siin Tallinnas selliste mõõtmetega, et alati teist võimalust polegi. Viisakamatel üritustel tahaks ka, et varbad ei pigistaks. Rattasõiduks on samuti vaja kas vett hülgavaid või veekindlaid jalatseid, sest märjad varbad on parim viis nohu saamiseks.

Seetõttu olen ma liikunud Vibrami viisvarvikute juurest veekindlate paljajalujalatsite juurde ja viimase aastaga olen välja vahetanud enamiku oma jalanõudest. Ainsana on puutumata talvejalanõud, sest -15 kraadi ja lume sisse pole veel sobivaid leidnud.

Matkajalatsid on siiani pakkunud kõige suuremat elamust, sest käisin nendega Lofootidel päevasel mägimatkal. Jalad said meeletult vatti, samuti mu peaaegu uued Trackerid. Maastik ja ilmaolud olid väga erinevad – kivid, pehme sammal, muru, muda, vihm, päike.

This slideshow requires JavaScript.

Sellises olukorras tuleb paljajalujalatsite eelis väga teravalt esile. Kivinukkide otsas ronides teadsin täpselt, kus algab kivi ja mis jala osaga millise kivinuki peale toetun. Lisaks sellele fakt, et terve päev nendega turnides ei hakanud mu varbad üksteisele peale pressima. See tähendab, et ei mingeid hõõrumisi ega küünevigastusi.

Praeguseks olen enamus jalanõudest välja vahetanud paljajalujalatsite vastu. Põhiline on ikkagi see, et varvastel on mõnusalt ruumi ja info maapinna kohta tuleb läbi talla. Tavajalatseid enam taga ei igatse. Seda enam, et paljajalujalatsite valik on läinud väga suureks – eri tootjatel sandaalist pehme talvesaapani välja.

Liisi fotodega saad tutvuda siin: www.liisreiman.com , loodusfotod: www.whatthebog.com

Kas siin blogis võiks olla ka Sinu paljajalujalatsite avastamise teekond? Kirjuta meile info@mugavik.ee 😉 

Kommentaarid