Brita lugu: kuidas paljajalujalatsid minuni jõudsid

Teekond paljajalujalatsiteni algas puhtalt isiklikust vajadusest. Mu jalad nõudsid valjuhäälselt jalasõbralikke jalatseid.

Igaksjuhuks: need ei ole jalasõbralikud jalatsid. Need on välimuselt ja olemuselt mu lemmikkingakesed, aga ühtlasi ka kõige valusamad jalatsid, mis mul vist kunagi on olnud.

2018. aasta aprillikuus, kui oli aeg vahetada talvesaapad kevadjalatsite vastu, avastasin, et minu vaid aasta aega vanad kevadtossud ei sobinud mu jalgadele enam. Tegu oli kallite bränditossudega, millega olin käinud ühe hooaja.

Ma ei tea, kas asi oli selles, et olin viimase aasta jooksul jalutanud palju rohkem kui eales varem, tassisin palju last süles, või milles iganes – mu jalad lihtsalt ei mahtunud enam nendesse jalatsitesse. Väike varvas oli *piiiiks* kui valus. Jalatsi sees olnud ülimegaväike võlvitoestus surus täiega mu madalale võlvile, kust kiirgas valu omakorda pahkluusse ja edasi põlve.. Kõige tipuks sain nendest ebasobivatest jalatsitest veel ka konnasilmad!

No siin ju ei ole seda võlvikõrgendust ollagi! Naljakas on praegu muidugi lugeda, et “Extra width” on tallale kirjutatud. Tegelikkuses on need ilmselt kitsamad kui minu jalad…

Seoses lapse kõndima hakkamisega olin sattunud Facebookis Barefoot jalatsite gruppi, kus ennekõike emad jagavad infot jalasõbralike jalatsite kohta – peamiselt lastele. Nii olin ka mina selles infovoolus olles leidnud, et lapsele peaks ikka paljajalujalatsid ostma. Enda peale polnud ma veel üldse mõelnud, sest seni polnud mul ju viga midagi..

Aga olles ise nüüd selles täbaras olukorras, et pole enam mitte midagi jalga panna, uurisin grupist võimalike variantide kohta, mida võiksin üldse kaaluda. Lisaks meenus mulle, et mul pidavat lampjalad olema*, niiet kas mulle üldse võiksid paljajalujalatsid sobida?! Räägitakse ju, et lampjalgadele sobivad vaid korraliku toestusega jalatsid**. Paljajalujalatsid seda kohe kindlasti ei ole… 

Kõigepealt läksingi Tartus jalakliinikusse, kus esmalt tehti minu jalgadest pildid. Seda nähes öeldi kohe, et lampjalgu mul ei ole, kuid natuke vajuvad jalad sissepoole. See tähendab, et jalad on nõrgad. Huvitav – ma olen ju aasta aega kõndinud palju rohkem kui kunagi varem ja mu jalad on nõrgad!? Kuidas!?

Vajumise tõttu soovitati mulle ikkagi võlvitoestusega jalatseid, pakuti mingeid munaga taldu, mis olid kohutavalt ebamugavad… ja anti kaasa A3 paber lampjalgadele mõeldud harjutustega. Ma ei ostnud mitte midagi, sain tasuta jalast pildi ja veel harjutuste lehe ja tulin sealt ära palju targemana.

Ma natuke vaagisin neid mõtteid ja tegin kodus jalgadele harjutusi***. Maikuu lõpus otsustasin aga endale elu esimesed paljajalujalatsid siiski internetist ära tellida. Tellisin endale Vivobarefoot Primus Lite tossulaadsed jalatsid.

Vahepealse aja käisin ma Facebooki grupist ostetud kasutatud Rocket Dog tennistega, mis olid mulle küll kaks numbrit liiga suured, aga vähemalt ei olnud mul kuskilt valus. Rocket Dogi tenniseid ei saa tegelikult 100% paljajalujalatsiteks nimetada, kuid paljud kasutavad neid nn üleminekujalatsitena – kui õigete paljajalujalatsite ninakuju tundub silmadele veel liiga ekstreemne, siis Rocket Dogidel on see pisut tagasihoidlikum.

Oi, kui põnevil ma olin! Teiste juttude järgi pidavat jalatsid umbes nädalaga kohal olema. Ja siis ma ootasin… ja möödas oli 3 nädalat, kui nad lõpuks saabusid.

Esmapilgul ma arvasin, et need jalatsid on mulle suured. No ikka täiega suured. Tõmbasin paelad nii kõvasti kinni, kui vähegi kannatas, sest muidu tundus, et loksub. Pikkuse varu oli mõõtude järgi ca 6mm ja see tundus üüratu! Laiusesse vist ka terve sentimeeter, sest varbaid sai ju sirutada! Ei, need on kindlasti liiga suured.. Juba panin gruppi müüki, sest no nendega ma küll käima ei hakka.

Ja siis järjest head inimesed ütlesid: see on normaalne, proovi veel, käi nendega toas, seo paelad korralikult kinni jne.

Et ma lihtsalt polevat harjunud, et mu jalgadel on jalatsis ruumi.

Et mu varbad saavad astumise ajal tegeleda tõukamise, mitte kokkusurumisega.

Et ma saan jalgu jalatsis liigutada.

Mõte sellest, et mu varvastel on nii palju rohkem ruumi, on nii võõras, et inimese aju ei taha seda esialgu aktsepteerida. Aga seda tähendabki paljajalujalats – sul on nii palju ruumi, et saad sirutada, tõugata, liigutada. Nagu oleksidki paljajalu.

Teekond, mis sealt algas, on olnud ülipõnev, pannud mind nägema, mida me ometi enda ja oma laste jalgadega teeme, kui nad kitsastesse tossudesse/sandaalidesse/saabastesse topime, kus varvastele üldse ruumi ei ole! Kuidas lastele tehakse sandaale ja täiskasvanutele sporditosse, mis kõik näevad välja nagu kontsakingad! Ja nii edasi. Sellest kõigest kirjutame siia blogisse loodetavasti õigepea!

Õnneks on nii, et Sina ei pea enam ootama mitmeid nädalaid ega maksma suurt raha postikulu eest, et leida oma jalgadele sobivad jalatsid. Vaata Mugaviku e-poe valikut!

*Ema sõnul pani arst mulle lampjalgsuse diagnoosi, kui ma olin 3-aastane. Tänapäeval pannakse lampjalgsuse diagnoos 5-8-aastaselt, sest enne seda pole jalavõlvid veel välja arenenud. Siinkohal mainin, et “lampjalgsuse perioodi” teevad enamus lapsi mingil ajahetkel läbi. Laste jalgade arengu kohta saab lähemalt lugeda Ortopeedia arstide artiklist (klikka siia).

**Lampjalad vajavad trenni, mitte lisatoestusi, mis jalad laisaks teevad 

***Käisin kikivarvul, korjasin varvastega lapse mänguasju kokku, seisin hambaid pestes kord ühe, kord teise jala peal, jne.

Loe, kuidas leida enda jaoks sobiv suurus: https://mugavik.ee/blogi/kuidas-valida-sobivat-jalatsite-suurust/